Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal

Autor: Mark Haddon
Kujundaja: Heino Prunsvelt

Raamat "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" räägib 15-aastasest Christopherist, kes asub Swindonis, Inglismaal. Ta elab majas oma isaga, kes tema eest hoolt kannab. Ta ei ole aga tavaline teismeline, sest tal on Asperger, üks autismi vorm. See põhjustab tal käitumisprobleeme, nt kaua aega mitte söömine ja joomine. Talle ei meeldi kui inimesed teda puudutavad ja ta hakkab oigama kui nii peaks juhtuma või miski ärritab teda. Ta on väga hea matemaatikas ja raamatu vältel teeb ta ka matemaatika eksamit, mis on tema puude tõttu tema jaoks raskem kui muidu, kuid ta läbib selle edukalt. Ühel päeval avastab Christopher naabri aiast surnud koera, Wellingtoni, kellest on aiahark läbi löödud. Ta asub otsima koera mõrvarit. Tema uurimine on kohati lihtsam, kuid vahest takistatud tema autismi tõttu. Kui Christopheri tabab kuriteo sündmuskohal politseinikuga arusaamatus ja ta lööb politseinikku, võtab politseinik Christopheri vahi alla. Nad vabastavad Christopheri vaid hoiatusega ja ütlevad talle, et ta ei tohi enam koera mõrva uurida. Ignoreerides korduvaid hoiatusi isalt, Christopher uurib mõrvapaika ja viib läbi intervjuud oma naaberkonna elanikkudega. Ta paljastab rohkem kui ta lootis, kui ta avastab, et tema isal oli tapetud koera omaniku Pr.Shearsiga, romantiline afäär. Pärast seda ta õpib, et nende suhe algas Hr.Shearsi ja Christopheri ema vahelise suhte tõttu, enne kui ta kadus Christopheri elust. Ta kirjutab raamatut juhtumi kohta. Ühel pärastlõunal jätab Christopher kogematta oma raamatu avatuna köögilauale. Tema isa loeb seda ja saab väga vihaseks ning võtab talt raamatu ära. Christopher otsib raamatut ja leiab hunniku kirju mis on peidetud särgikasti isa kapis mis on temale saadetud tema väidetavalt surnud ema poolt. Kirjades on infot tema ema elust Hr.Shearsiga Londonis ja sisaldavad korduvaid palveid, et Christopher vastaks. Šokis, Christopher minestab, jättes kirjad laokile. Kui isa tuleb koju ja saab aru, mis on juhtunud, hakkab ta nutma. Ta vabandab oma valede pärast, selgitades, et ta soovis kaitsta Christopheri teadmisest, et ema hülgas nende perekonna. Christopheri isa tunnistab ka, et tappis Wellingtoni, sest sattus tülli Pr.Shearsiga. Christopher hakkab oma isa kartma ja ei saa enam usaldada teda ning hiilib majast välja ja sõidab Londonisse elama koos emaga. Reis on tema autismi tõttu raske ja ta saab peaaegu surma kui ronib rongirööbastele, et päästa oma hiirt, Tobyt, keda ta otsustas reisile kaasa võtta. Tema saabumine on emale üllatuseks, sest ta ei teadnud, et isa peitis Christopherilt kirju. Christopher asub ema ja Hr.Shearsiga korterisse elama, kuid Hr.Shearsile see ei meeldi ja Christopheri ema otsustab selle tõttu Swindonisse tagasi kolida. Christopher kolib oma emaga uude korterisse ja isa hakkab neid kohati külastama. Kui Christopheri lemmikloom rott Toby sureb, annab Christopheri isa Christopherile kutsika, ilusa kuldse retriiveri. Christopher paneb talle nimeks Sandy. Raamat lõppeb sellega, et Christopher ütleb, et ta kavatseb teha rohkem eksameid füüsikas ja siis ka matemaatikas ning siis käia ülikoolis teises linnas. Ta teab, et ta võib teha kõike seda, sest ta lahendas mõrva, oli piisavalt julge, et leida oma ema, ja kirjutas raamatu, mida me nn lugesimegi.

Mulle alguses ei pakkunud see raamat eriti muljet, kuid siis lugesin veidi ja olin väga üllatunud. See raamat on üpris uus, mis on huvitav, sest tavaliselt on kooli kirjandus kirjutatud enne aastat 2000. Lugesin, et autor oskas Aspergeri kohta nii hästi kirjutada, sest oli ise töödanud inimestega kellel on autism. Ta kirjutab sellest nagu tal oleks endal Asperger ja see on väga huvitav.
Soovitan seda lugemishuvilistele vanuses 12 ja vanem, kuid eriti teismelistele. Raamat on köitev ja annab hea vaate vaimse puudega inimeste maailma.
Mu lemmiktegelane oli Christopheri isa, sest minu arvates on tema iseloom üpris huvitav. Ta pole paha inimene, kuid samas ei ole ta ka hea inimene. Arvan, et koera tapmine tõi välja ta halvemad, isegi sadistlikud jooned. Ta on väga keeruline inimene ja see köidab mind.
Lõppkokkuvõttes ei olnud selles raamatus midagi mis torkas välja kui halb või ebameeldiv lisandus loole. Seda loeks kindlasti jälle.

Krabat

Raamat "Krabat" räägib ühest teismeeas poisist kes satub uue aasta alguses läbi nähtud unenägude Mustade Vete ääres asuvasse veskisse. Ta saab sealse meistri õpipoisiks ja kohe algab suur töö.
Esimesel päeval pidi ta jahukambrit puhtaks pühkima ning kui lõunaaeg tuli aitas veskikaaslane Tonda tal käeviipega kambri täiesti puhtaks pühkida. Krabat oli hämmingus ja kiiresti sai ta teada, et see polnud mitte igapäevane veski, vaid siin valitses musta maagia veski, mille laialdane nimi on saatanlik veski.
Õppimine käib veskis nii: iga nädal astuvad õpipoisid meistri musta kambrisse ning meister loeb neile Korachi raamatust (nõiapiibel) ühe maagiatarkuse. Ta luges seda kolm korda mille järel kõik õpipoisid pidid seda ühe haaval esitama. "...pead teadma, et siin koolis ei sunnita kedagi õppima. Kui sa enesele meelde jätad, mida ma nõiapiiblist ette loen, tuleb see sul kasuks, vastasel korral teed enesele ainult kahju. Mõtle järele." see oli meistri nõu Krabatile. Krabat otsustas, et üritab nii palju kui võimalik maagiat õppida ja sai iga nädal varesena õrrel istudes loitsud korralikult pähe.
Tema esimese õppeaasta lõpul muutusid kõik väga pahuraks ja kurjaks, kuid Krabatile jäi aastavahetuseni selle põhjus teadmata.
Kui lõpuks sai vana aasta otsa, suri tema hea sõber Tonda ning ta sai teada, et iga aasta lõpus peab keegi surema, et meister surema ei peaks. Seda teavad raamatu lõpuks vaid Tonda ja tema lolli mängiv sõber Juro. Nimelt sureb aasta lõpus kõige targem ja paremini õppiv õpipoiss ning Juro üritas seda lolli mängides vältida, kuid Krabati innuka õppimise tõttu oli ta järgmine kes surmasuus asetses. Teisel aastal sureb veskisell Michal ning ka tema maetakse kiiresti mulda. Nendeks suremisteks on alati haud kaevatud ning kirst ehitatud.
Iga aasta alguses peab selle tõttu kaheteistkümnenda õpipoisi kuskilt otsima. Teisel aastal tuleb veskisse Krabati vana sõber Lobosch - Üks kerjuspoistest, kellega Krabat koos mööda külasid rändas enne kui ta veskisse sattus.
Krabat kohtab Schwarzkollmis, linnas veski lähedal, ka ühte tüdrukut, kes talle kohe meeldima hakkab. Kolmanda aasta lõpul vaatab Krabatile vastu valik, ta kas unustab tüdruku ning peab ise aastavahetusel surema või tüdruk peab tegema katsed, et Krabat veskilepingust vabastada ning meister peab tema asemel ise surema.
Tüdruk ja Krabat nõustuvad, et tüdruk peaks katsed ära tegema ning aastavahetuse saabudes tuleb ta veskisse. Meister paneb tuled kinni ning tüdrukule seob räti silmadele. Krabat kardab, et tüdruk ei leia teda teiste poiste seast, aga just selle pärast ta leiabki. "Ma tundsin, et sul oli hirm," ütles tüdruk "hirm minu pärast, sellest ma su ära tundsingi".


See raamat meeldis mulle väga, isegi kui alguses tundus see väga igav ja veniv. Soovitan seda inimestele vanuses 12 ja rohkem, sest see on tõeline klassika ja üpris hästi kirjutatud. Leidsin, et unustan ennast seda lugedes ja enne kui märkasin olin juba üle saja lehekülje lugenud.
Mu lemmik tegelane oli Tonda. Tonda oli paksude hallide juustega tugev ńoormees, kes paistis olevat peaaegu kolmkümmend. Tonda tundus tõsine ja usaldusväärne ning Tonda sai temaga kohe sõbraks.
Kui küsida mult kas loeksin seda uuesti oleks vastus kindlasti jah, kuid võibolla alles täiskasvanuna, kui mu väärtused on muutunud ja elu kaugemale kulgenud.

Vahetuslaps

Autor: Christine Nöstlinger
Illustraator: Harry Jürgens

See raamat räägib ühest enam vähem normaalsest 13-aastasest poisist kelle nimi on Ewald Mittemeier, tal on 15-aastane õde, kelle nimi on Sibylle (Bille) ja tal on Ewaldiga, kuigi nad on õde ja vend, päris hea suhe.
Ühel päeval saab Ewald koolis ühe kirja milllel seisab: “Kas te nüüd võtate ta? Või mitte? Mu ema peab seda kohe teadma! Ta helistas teile eile sada korda, aga teil oli telefon pidevalt kinni. Lene.”
Tuleb välja, et Ewaldi peresse pidi tulema vahetuslaps Inglismaalt, kuna Lene pereliikme haiguse tõttu ei olnud see neil võimalik.
Vahetuslapse nimi oli Tom ja Ewald kirjutas talle mitu korda, Ewaldi arust oli too Tom päris lahe tüüp.
Kui jõudis kätte päev, et Tom lennujaamast koju viia, tuli lennukilt maha hoopis teine laps, Jasper, kes oli Tomi vanem vend. Ewald sai teada, et Tom oli jalaluu murdnud ja tema asemel saadeti Jasper.
Jasper oli üks kohutavalt halbade kommetega väike pontsik õrritaja. Ta koguni urises Ewaldi isa peale, kui isa Jasperi kivikollektsiooni näppis.
Mittemeierid olid vapustatud, et selline laps võiks üldse olemas olla, aga nad tegid kõike, et Jasperit korrale kutsuda ja aja jooksul hakkas see veidi mõjuma, kuid Jasper jäi alati kohutava ja normaalse inimese vahele.
Tuli august ja pere otsustas minna reisile. Jasper kippus Rooma, kus olevat Mary puhkusel, ehk naine, kellega ta isa kunagi abiellus ja kellesse Jasper suhtub nagu ema.
Kui Jasper Roomas Maryga ühendust sai, ütles Mary, et ta ei taha Jasperiga kohtuda ning Jasper hakkas karjuma ja röökima ja laamendama.
Kui koju jõuti läksid kõik kohe magama. Hommikul oli Jasper kadunud, kiirrongile, et ta sealt alla hüpata saaks ja Mittemeierid hakkasid teda otsekohe otsima, õnneks leidsid nad ta varsti üles.
Peagi saabus päev enne Jasperi minekut. Jasper rääkis emale, et ta tahab Sibyllega kihluda ja ema rääkis omakorda Billele. Algul oli Bille muidugi selle vastu, aga lõpuks pidi ta nõustuma.
Peeti kihlused suure peoga ja järgmisel päeval pidi Jasper lahkuma. Ta andis igale Mittemeierile ühe kivi oma kivikollektsioonist ja lahkus. Õhku jäi küsimus, kas ta tuleb järgmine suvi ka ja kas ta nõuab siis abielu?

Mulle see raamat nii suurt huvi ei pakkunud, aga samas oli see väga huvitav. Tundus, et Jasperit oleks võimatu muuta normaalseks, aga Mittemeierid said sellega lõpuks päris hästi hakkama.
Ma soovitan seda raamatut vanuses 12+, kuna alguses on käsil veidi küpsematele inimestele mõeldud teemad.

Lõppkokkuvõttes on see raamat täitsa huvitav ja õpetlik. Mulle muidu vanemad raamatud ei meeldi, aga see kuidagi säras ja osutus toredaks.

Tasuja

Autor: Eduard Bornhöhe
Kujundus ja kaas: Hille Jääger

See raamat räägib poisist/mehest nimega Jaanus ja kuidas ta üles kasvab ärkamisajal. Alguses on natuke infot aja olukorra kohta ja seejärel algab lugu sellega, et Jaanus kümne aastasena satub Lodijärve lossi, kus mõisahärra on Jaanuse isa, Tambeti, hea sõber. Lossis saab ta sõbraks Emmi, Oodo ja Tarapitaga, kes oli lossi koer. Nad veedavad koos palju aega ja lõbutsevad.

Ühel päeval, kui Jaanus oli juba 15, otsustasid nad kõik koos Prohveti-Pärdi juurde, kes elas metsas. Jaanus oli oma sünnipäevaks saanud ilusa halli täka ja otsustas täkaga minna. Kuna Oodol oli must mära, tahtis ta paremat hobust ning palus Jaanuselt täkka, mille ta ka sai. Kui nad peaaegu kohal olid hakkas Oodo täkk üle augu hüppama ja viskas Oodo pealt ära. Oodo minestas, aga nad olid Prohvetile lähedal ja Jaanus tassis Oodo Prohveti kotta. Kui Oodo teadvusele tuli sai ta Jaanuse peale väga vihane, sest täkk oli ikkagi Jaanuse oma. Lõpuks lõi Oodo Jaanusele rusikaga näkku ja sõitis Emmiga koju tagasi. Jaanus oma uhiuut täkka ei leidnudki.

Umbes viie aasta pärast kohtus Jaanus jälle juhuslikult Emmiga ja sai aru, et ta on armunud. Pärast seda otsustas Jaanus metsas ringi jalutada ja jõudis külla, kus oli talupoeg Maanus peksta saanud, sest olevat lossikoera kohta halvasti öelnud. Jaanus lubas temaga jälle kohtuda, aga iga kord kui ta minema hakkas sattus ta lossi poole minema. Üks kord kui ta lossi aeda sattus, nägi ta musta lippu, mis tähendas, et keegi oli surma saanud. Natukese uurimise järel, sai ta aru, et surnud oli rüütel Kondrad Raupen.

Ühel hommikul tuli Maanus Jaanuse akna taha. Maanus seletas, et ta oli külast plehku pannud ja jäi Jaanuse juurde, kuid varsti tuli kubjas teda sealt otsima, aga Jaanus lasi kupja ära saata. Kubjas rääkis Oodole mis juhtus (lisades päris rängad valed) ja Oodo tuli Kupjaga varsti tagasi. Toimus väike sõdimine, kus Jaanus kaotas kõik oma sulased. Jaanus läks oma majja, mis seejärel põlema pandi. Jaanus pääses salakäigu kaudu ja ta isa pandi lossi vangi. Maanus suri tules.

Aastal 1343 oli jüriöö ülestõus. Seda vedas Tasuja (Jaanus).

Päeval pärast ülestõusu läks Tasuja oma armeega Lodijärve lossi, kus leidis Tasuja oma isa keldris surnuna. Vihast tappis Tasuja Oodo, aga jättis ellu Emmi ja tema peigmehe rüütel Kruuno.

Saabus info, et Tallinnas vajati inimesi ja Tasuja läks kiirelt Tallinnasse.

Tasuja suri oma riigi ja au eest võideldes.

See raamat tundus alguses mulle natuke igav, aga aegamööda läks see huvitavamaks ning sai ikkagi loetud. Soovitan seda inimestele keda huvitab ajalugu.

Lõppkokkuvõttes on see täitsa tore raamat, aga mulle see ei sobi. See on küll huvitav, et autor oli ainult 18 kui "Tasuja" avaldati. Muidu on see väga tore raamat.

"Alaskat otsides"

Autor: John Green

See raamat räägib erinevatest sündmustest mis juhtuvad Culver Creeki internaatkoolis peategelaste Miles Halteri, Alaska Youngi ja nende sõpradega. Milesil oli enne Culver Creeki minemist väga igav elu ja ta tahtis leida midagi huvitavat ja teistsugust. Kui Miles kooli jõudis oli ta närvis ja üksildane, kuid sai kiiresti oma toakaaslase Chip Martiniga sõbraks. Chipi kaudu sai ta sõbraks Alaska Youngiga    ja varsti oli tal suur sõbragrupp. Ta sai koolis väga hästi hakkama ja talle väga meeldis Alaska, kuid Alaskal oli poisssõber. Alaska ja teised olid varem teinud hästi palju tünga koolis ja see oli nende traditsioon iga aasta.
Ühel toredal päeval (spoiler tuleb kohe) suri Alaska autoõnnetuses. Miles ja kõik teised sõbrad olid kohutavalt kurvad. Nad arvasid, et võibolla tegi Alaska enesetappu, sest varem oli ta öelnud Milesile: "Ainus viis kuidas saada kannatamise labürindist välja on otse ja kiiresti.". Pärast seda tegi Miles suure otsingu, aga lõpus tehti Alaska auks ühe suure tünga.

Esiteks tahaksin öelda, et John Green on üks parimatest autoritest kelle raamatuid olen lugenud. Kõik ta raamatud on romaanid, aga kuidas ta neid kirjutab on nii huvitav. Mulle meeldib kuidas ta oma raamatute tegelasi nii huvitavaks ja lahedalt veidraks teeb, see on tõesti köitev ja jätab sind alati rohkem tahtma nt Milesile meeldib meelde jätta inimeste viimaseid sõnu enne surma ja teises raamatus on poiss kes on hästi tark ja talle meeldivad anagrammid. Hetkel loen Johni raamatut "An Abundance of Katherines", mis minu teada Eesti keelde tõlgitud veel ei ole. Mulle meeldis, et "Alaskat otsides" oli kirjutatud nii, et iga peatükk oli: 50 päeva enne, 5 päeva pärast vormis. Sündmus mis seal vahel juhtub on loomulikult (spoiler) Alaska surm. Mu lemmik tegelane on Alaska, sest saan temaga päris paljudes asjades nõustuda.

Ma ütleks, et see raamat (nagu kõik John Greeni raamatud) on mõeldud suurtematele st 13 ja vanematele, sest sisaldab palju asju millest väiksemad võibolla aru ei saa.

Ma soovitan seda Johni fännidele (nagu mina), inimestele kellele meeldivad romaanid ja inimestele kellele meeldivad elule mõtlevad raamatud.

Lõpetuseks tahaksin öelda veel kord, et ma absoluutselt armastan John Greeni raamatuid ja "Alaskat otsides" oli väga magus üllatus

Väike Prints

Autor: Antoine De Saint-Exupery
Prantsuse keelest tõlkinud: Ott Ojamaa

Raamat "Väike Prints" räägib ühest tunduvalt tavalisest poisist. Selgub, et sel väiksel poisil on oma planeet, kus ta on prints. Ta hoolitseb planeedi eest - puhastab tulemägesid, kastab lilli, ja kitkub ahvileivapuid. Ühel päeval ilmub välja lill kes on printsi silmis ainulaadne, aga tegelikult osutub väga ülbeks ja prints otsustab rännata. Ta kohtab palju huvitavaid inimesi: hästi riietatud kuningat, ennast täis uhkeldajat, häbi tundvat joodikut, vähese ajaga ärimeest, laternasüütajat (ta oli ainus kes printsile meeldis) ja üksildast maadeuurijat. Kõigi nende (peale laaternasüütaja) kohta ütleb prints: "Suured inimesed on ikka veidrad küll.". Maadeuurija saadab printsi planeedile Maa, maad uurima. Seal kohtab prints ka paljuid teise tegelasi, näiteks rebast kes jagab temaga elutarkusi. Lõpuks kohtab ta inimest, kes on terve aja seda lugu jutustanud ja nad saavad headeks sõpradeks. Prints saab lõpus "enam vähem" koju. Lõpp oli minu jaoks väga kurb. Soovitan seda raamatut kõigile, keda vähegi huvitab lugemine. See raamat on väga sügavamõtteline ja tõeliselt imeline.
Ma arvan, et see raamat muudab maailma, sest siin on mõned huvitavad elutarkused sees. Võibolla keegi loeb ja mõtleb: "Ahhaa! Kuule nii võiks kül käituda.". See oleks tore.
Lõppkokkuvõttes on see täitsa okei raamat ja loeks uuesti ka!

Luuleraamat nr 2: Eesti loomajuttude ja -salmide KULDRAAMAT

Kohutavalt suur arv autoreid kelle luuletused siin raamatus olid ja veel tähestiku järjekorras: Karl Ader, Priit Aimla, Matthias Johann Eisen, Ernst Enno, Erika Esop, J. Oro, August Jakobson, Harri Jõgisalu, Heivi Jürisson, Juta Kaidla, Kalju Kangur, Jaan Kaplinski, Manivald Kesamaa, Friedrich Kuhlbars, Henno Käo, Helle Laas, Uno Leies, Ira Lember, Juhan Liiv, Viivi Luik, Aime Maripuu, Merca, Helgi Muller, Heljo Mänd, Milvi Panga, Ralf Parve, Holger Pukk, Adolf Rammo, Jaan Rannap, Enno Reppo, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Valeria Ränik, Kalju Saaber, Juhan Saar, Olivia Saar, Mari Saat, Eino Sepp, Marta Sillaots, Venda Sõelsepp, Ernst Särgava, Karl Eduard Sööt, Agnes Taar, Leida Tigane, Tiia Toomet, Ilmar Trull, Robert Vaidlo, Muia Veetamm, Heiki Vilep, Heino Väli, Ain Väät, Wimberg, ja kallis eesti rahvas.

Illustraatorid: Milvi Torim, Ülle Meister, Karel Korp, Valdek Alber, Priit Rea, Silvi Väljal.

Koostanud: Eve Leete

See raamat oli väga tore. Mulle meeldivad loomad ja luuletused ning need kaks kokku pandud on parim asi! Seetõttu ei ole mul ka lemmikut luuletust siit raamatust.

 See raamat näitas mulle kui palju erinevaid kirjutamise stiile on erinevatel kirjanikel ja luuletajatel.

Väga tore kuidas kõik need luuletused ühte raamatusse kokku pandud on, kõik nii hästi organiseeritud ja ilusasti üle vaadatud ja illustreeritud.

Soovitan seda raamatut nendele kellele meeldivad loomad, naljad ja/või lood ja luuletused.