Vahetuslaps

Autor: Christine Nöstlinger
Illustraator: Harry Jürgens

See raamat räägib ühest enam vähem normaalsest 13-aastasest poisist kelle nimi on Ewald Mittemeier, tal on 15-aastane õde, kelle nimi on Sibylle (Bille) ja tal on Ewaldiga, kuigi nad on õde ja vend, päris hea suhe.
Ühel päeval saab Ewald koolis ühe kirja milllel seisab: “Kas te nüüd võtate ta? Või mitte? Mu ema peab seda kohe teadma! Ta helistas teile eile sada korda, aga teil oli telefon pidevalt kinni. Lene.”
Tuleb välja, et Ewaldi peresse pidi tulema vahetuslaps Inglismaalt, kuna Lene pereliikme haiguse tõttu ei olnud see neil võimalik.
Vahetuslapse nimi oli Tom ja Ewald kirjutas talle mitu korda, Ewaldi arust oli too Tom päris lahe tüüp.
Kui jõudis kätte päev, et Tom lennujaamast koju viia, tuli lennukilt maha hoopis teine laps, Jasper, kes oli Tomi vanem vend. Ewald sai teada, et Tom oli jalaluu murdnud ja tema asemel saadeti Jasper.
Jasper oli üks kohutavalt halbade kommetega väike pontsik õrritaja. Ta koguni urises Ewaldi isa peale, kui isa Jasperi kivikollektsiooni näppis.
Mittemeierid olid vapustatud, et selline laps võiks üldse olemas olla, aga nad tegid kõike, et Jasperit korrale kutsuda ja aja jooksul hakkas see veidi mõjuma, kuid Jasper jäi alati kohutava ja normaalse inimese vahele.
Tuli august ja pere otsustas minna reisile. Jasper kippus Rooma, kus olevat Mary puhkusel, ehk naine, kellega ta isa kunagi abiellus ja kellesse Jasper suhtub nagu ema.
Kui Jasper Roomas Maryga ühendust sai, ütles Mary, et ta ei taha Jasperiga kohtuda ning Jasper hakkas karjuma ja röökima ja laamendama.
Kui koju jõuti läksid kõik kohe magama. Hommikul oli Jasper kadunud, kiirrongile, et ta sealt alla hüpata saaks ja Mittemeierid hakkasid teda otsekohe otsima, õnneks leidsid nad ta varsti üles.
Peagi saabus päev enne Jasperi minekut. Jasper rääkis emale, et ta tahab Sibyllega kihluda ja ema rääkis omakorda Billele. Algul oli Bille muidugi selle vastu, aga lõpuks pidi ta nõustuma.
Peeti kihlused suure peoga ja järgmisel päeval pidi Jasper lahkuma. Ta andis igale Mittemeierile ühe kivi oma kivikollektsioonist ja lahkus. Õhku jäi küsimus, kas ta tuleb järgmine suvi ka ja kas ta nõuab siis abielu?

Mulle see raamat nii suurt huvi ei pakkunud, aga samas oli see väga huvitav. Tundus, et Jasperit oleks võimatu muuta normaalseks, aga Mittemeierid said sellega lõpuks päris hästi hakkama.
Ma soovitan seda raamatut vanuses 12+, kuna alguses on käsil veidi küpsematele inimestele mõeldud teemad.

Lõppkokkuvõttes on see raamat täitsa huvitav ja õpetlik. Mulle muidu vanemad raamatud ei meeldi, aga see kuidagi säras ja osutus toredaks.

Tasuja

Autor: Eduard Bornhöhe
Kujundus ja kaas: Hille Jääger

See raamat räägib poisist/mehest nimega Jaanus ja kuidas ta üles kasvab ärkamisajal. Alguses on natuke infot aja olukorra kohta ja seejärel algab lugu sellega, et Jaanus kümne aastasena satub Lodijärve lossi, kus mõisahärra on Jaanuse isa, Tambeti, hea sõber. Lossis saab ta sõbraks Emmi, Oodo ja Tarapitaga, kes oli lossi koer. Nad veedavad koos palju aega ja lõbutsevad.

Ühel päeval, kui Jaanus oli juba 15, otsustasid nad kõik koos Prohveti-Pärdi juurde, kes elas metsas. Jaanus oli oma sünnipäevaks saanud ilusa halli täka ja otsustas täkaga minna. Kuna Oodol oli must mära, tahtis ta paremat hobust ning palus Jaanuselt täkka, mille ta ka sai. Kui nad peaaegu kohal olid hakkas Oodo täkk üle augu hüppama ja viskas Oodo pealt ära. Oodo minestas, aga nad olid Prohvetile lähedal ja Jaanus tassis Oodo Prohveti kotta. Kui Oodo teadvusele tuli sai ta Jaanuse peale väga vihane, sest täkk oli ikkagi Jaanuse oma. Lõpuks lõi Oodo Jaanusele rusikaga näkku ja sõitis Emmiga koju tagasi. Jaanus oma uhiuut täkka ei leidnudki.

Umbes viie aasta pärast kohtus Jaanus jälle juhuslikult Emmiga ja sai aru, et ta on armunud. Pärast seda otsustas Jaanus metsas ringi jalutada ja jõudis külla, kus oli talupoeg Maanus peksta saanud, sest olevat lossikoera kohta halvasti öelnud. Jaanus lubas temaga jälle kohtuda, aga iga kord kui ta minema hakkas sattus ta lossi poole minema. Üks kord kui ta lossi aeda sattus, nägi ta musta lippu, mis tähendas, et keegi oli surma saanud. Natukese uurimise järel, sai ta aru, et surnud oli rüütel Kondrad Raupen.

Ühel hommikul tuli Maanus Jaanuse akna taha. Maanus seletas, et ta oli külast plehku pannud ja jäi Jaanuse juurde, kuid varsti tuli kubjas teda sealt otsima, aga Jaanus lasi kupja ära saata. Kubjas rääkis Oodole mis juhtus (lisades päris rängad valed) ja Oodo tuli Kupjaga varsti tagasi. Toimus väike sõdimine, kus Jaanus kaotas kõik oma sulased. Jaanus läks oma majja, mis seejärel põlema pandi. Jaanus pääses salakäigu kaudu ja ta isa pandi lossi vangi. Maanus suri tules.

Aastal 1343 oli jüriöö ülestõus. Seda vedas Tasuja (Jaanus).

Päeval pärast ülestõusu läks Tasuja oma armeega Lodijärve lossi, kus leidis Tasuja oma isa keldris surnuna. Vihast tappis Tasuja Oodo, aga jättis ellu Emmi ja tema peigmehe rüütel Kruuno.

Saabus info, et Tallinnas vajati inimesi ja Tasuja läks kiirelt Tallinnasse.

Tasuja suri oma riigi ja au eest võideldes.

See raamat tundus alguses mulle natuke igav, aga aegamööda läks see huvitavamaks ning sai ikkagi loetud. Soovitan seda inimestele keda huvitab ajalugu.

Lõppkokkuvõttes on see täitsa tore raamat, aga mulle see ei sobi. See on küll huvitav, et autor oli ainult 18 kui "Tasuja" avaldati. Muidu on see väga tore raamat.

"Alaskat otsides"

Autor: John Green

See raamat räägib erinevatest sündmustest mis juhtuvad Culver Creeki internaatkoolis peategelaste Miles Halteri, Alaska Youngi ja nende sõpradega. Milesil oli enne Culver Creeki minemist väga igav elu ja ta tahtis leida midagi huvitavat ja teistsugust. Kui Miles kooli jõudis oli ta närvis ja üksildane, kuid sai kiiresti oma toakaaslase Chip Martiniga sõbraks. Chipi kaudu sai ta sõbraks Alaska Youngiga    ja varsti oli tal suur sõbragrupp. Ta sai koolis väga hästi hakkama ja talle väga meeldis Alaska, kuid Alaskal oli poisssõber. Alaska ja teised olid varem teinud hästi palju tünga koolis ja see oli nende traditsioon iga aasta.
Ühel toredal päeval (spoiler tuleb kohe) suri Alaska autoõnnetuses. Miles ja kõik teised sõbrad olid kohutavalt kurvad. Nad arvasid, et võibolla tegi Alaska enesetappu, sest varem oli ta öelnud Milesile: "Ainus viis kuidas saada kannatamise labürindist välja on otse ja kiiresti.". Pärast seda tegi Miles suure otsingu, aga lõpus tehti Alaska auks ühe suure tünga.

Esiteks tahaksin öelda, et John Green on üks parimatest autoritest kelle raamatuid olen lugenud. Kõik ta raamatud on romaanid, aga kuidas ta neid kirjutab on nii huvitav. Mulle meeldib kuidas ta oma raamatute tegelasi nii huvitavaks ja lahedalt veidraks teeb, see on tõesti köitev ja jätab sind alati rohkem tahtma nt Milesile meeldib meelde jätta inimeste viimaseid sõnu enne surma ja teises raamatus on poiss kes on hästi tark ja talle meeldivad anagrammid. Hetkel loen Johni raamatut "An Abundance of Katherines", mis minu teada Eesti keelde tõlgitud veel ei ole. Mulle meeldis, et "Alaskat otsides" oli kirjutatud nii, et iga peatükk oli: 50 päeva enne, 5 päeva pärast vormis. Sündmus mis seal vahel juhtub on loomulikult (spoiler) Alaska surm. Mu lemmik tegelane on Alaska, sest saan temaga päris paljudes asjades nõustuda.

Ma ütleks, et see raamat (nagu kõik John Greeni raamatud) on mõeldud suurtematele st 13 ja vanematele, sest sisaldab palju asju millest väiksemad võibolla aru ei saa.

Ma soovitan seda Johni fännidele (nagu mina), inimestele kellele meeldivad romaanid ja inimestele kellele meeldivad elule mõtlevad raamatud.

Lõpetuseks tahaksin öelda veel kord, et ma absoluutselt armastan John Greeni raamatuid ja "Alaskat otsides" oli väga magus üllatus

Väike Prints

Autor: Antoine De Saint-Exupery
Prantsuse keelest tõlkinud: Ott Ojamaa

Raamat "Väike Prints" räägib ühest tunduvalt tavalisest poisist. Selgub, et sel väiksel poisil on oma planeet, kus ta on prints. Ta hoolitseb planeedi eest - puhastab tulemägesid, kastab lilli, ja kitkub ahvileivapuid. Ühel päeval ilmub välja lill kes on printsi silmis ainulaadne, aga tegelikult osutub väga ülbeks ja prints otsustab rännata. Ta kohtab palju huvitavaid inimesi: hästi riietatud kuningat, ennast täis uhkeldajat, häbi tundvat joodikut, vähese ajaga ärimeest, laternasüütajat (ta oli ainus kes printsile meeldis) ja üksildast maadeuurijat. Kõigi nende (peale laaternasüütaja) kohta ütleb prints: "Suured inimesed on ikka veidrad küll.". Maadeuurija saadab printsi planeedile Maa, maad uurima. Seal kohtab prints ka paljuid teise tegelasi, näiteks rebast kes jagab temaga elutarkusi. Lõpuks kohtab ta inimest, kes on terve aja seda lugu jutustanud ja nad saavad headeks sõpradeks. Prints saab lõpus "enam vähem" koju. Lõpp oli minu jaoks väga kurb. Soovitan seda raamatut kõigile, keda vähegi huvitab lugemine. See raamat on väga sügavamõtteline ja tõeliselt imeline.
Ma arvan, et see raamat muudab maailma, sest siin on mõned huvitavad elutarkused sees. Võibolla keegi loeb ja mõtleb: "Ahhaa! Kuule nii võiks kül käituda.". See oleks tore.
Lõppkokkuvõttes on see täitsa okei raamat ja loeks uuesti ka!

Luuleraamat nr 2: Eesti loomajuttude ja -salmide KULDRAAMAT

Kohutavalt suur arv autoreid kelle luuletused siin raamatus olid ja veel tähestiku järjekorras: Karl Ader, Priit Aimla, Matthias Johann Eisen, Ernst Enno, Erika Esop, J. Oro, August Jakobson, Harri Jõgisalu, Heivi Jürisson, Juta Kaidla, Kalju Kangur, Jaan Kaplinski, Manivald Kesamaa, Friedrich Kuhlbars, Henno Käo, Helle Laas, Uno Leies, Ira Lember, Juhan Liiv, Viivi Luik, Aime Maripuu, Merca, Helgi Muller, Heljo Mänd, Milvi Panga, Ralf Parve, Holger Pukk, Adolf Rammo, Jaan Rannap, Enno Reppo, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Valeria Ränik, Kalju Saaber, Juhan Saar, Olivia Saar, Mari Saat, Eino Sepp, Marta Sillaots, Venda Sõelsepp, Ernst Särgava, Karl Eduard Sööt, Agnes Taar, Leida Tigane, Tiia Toomet, Ilmar Trull, Robert Vaidlo, Muia Veetamm, Heiki Vilep, Heino Väli, Ain Väät, Wimberg, ja kallis eesti rahvas.

Illustraatorid: Milvi Torim, Ülle Meister, Karel Korp, Valdek Alber, Priit Rea, Silvi Väljal.

Koostanud: Eve Leete

See raamat oli väga tore. Mulle meeldivad loomad ja luuletused ning need kaks kokku pandud on parim asi! Seetõttu ei ole mul ka lemmikut luuletust siit raamatust.

 See raamat näitas mulle kui palju erinevaid kirjutamise stiile on erinevatel kirjanikel ja luuletajatel.

Väga tore kuidas kõik need luuletused ühte raamatusse kokku pandud on, kõik nii hästi organiseeritud ja ilusasti üle vaadatud ja illustreeritud.

Soovitan seda raamatut nendele kellele meeldivad loomad, naljad ja/või lood ja luuletused.

Luuleraamat 1: Betti Alveri teosed

Luuletuste autor: Betti Alver
Kujundanud: Mai Einer

Loetud on saanud üks huvitav luuleraamat. Siin raamatus oli palju häid luuletusi ja poeeme. Kuigi osad olid väga pikad (Isegi mitu lehekülge.) oli üks minu lemmikutest päris lühike:

Algav Päev

Miks, algav päev, on argipäev su nimeks?

Ma kuulutan su sekundid kõik imeks

täis iluehmatust ka täna hommikul.

Selle luuletuse esimene lause on nii seostatav minu argipäevadega ja hakkas mulle silma ning sai ka minu lemmikuks.

Betti alveri luuletustes on palju võrdlusi ja epiteete, et vahest ei saa täpselt aru mida Alver mõtleb.

 Mulle meeldis kui sügavamõttelised Alveri luuletused ja poeemid olid, see on tavaliselt mu lemmik tüüp luuletusi, sest annab pilgu sellele, mis päriselt maailmas toimub.

 See luuleraamat oli väga pikk ja soovitan seda nendele kellele meeldivad sügavamõttelised luuletused, raamatud jne.. Ainus asi mida peab vältima on see, et liiga kaua seda lugema ei jää, muidu muutuvad endagi mõtted nukraks.

Mio, mu Mio

Autor: Astrid Lindgren

Illustraator: Ilon Wikland
Rootsi keelest tõlkinud: Vladimir Beekman

Ohoo! Jälle üks lõbus Astrid Lindgreni raamat. Seekord ikka väga teistsugune, hoopis teine teema. Võrreldes raamatuga "Meisterdetektiiv Blomkvist", on "Mio, mu Mio" päris lapsik, aga kui anda raamatuid armastavale inimesele selline raamat mis on väga ebareaalne, siis hakkab pea tal tööle.
Igasugused mõtted tekkisid mul seda lugedes. Alguses arvasin ma, et ahhaa, täitsa normaalne ja harilik raamat, üks poiss elab oma rasket, kuid huvitavat elu ja ta on päris tore. AGA SIIS! Oi kui huvitav see oli, lugu muutus nagu autor oleks täiesti ümber mõelnud millest ta kirjutab, see muutus veidi igavast kirjeldusest mingiks printsessi lossi unistuseks. Minu arvamusel oli see autori poolt väga järsk tegu, aga kuna see raamat on rohkem lastele suunatud, siis ma eeldasin, et väiksemad (Ja ka teised inimesed.) ei märka seda või neid ei huvita see.

"Mio, mu Mio" räägib 9-aastasest poisist, kes on orb. Ta nimi on Bo Vilhelm Olsson ja tal on vanemad, kes teda lapsendasid. Bo vanemad ei ole poisiga rahul, sest tahtsid tüdrukut lapsendada, aga lapsekodus tüdrukuid ei olnud. Seetõttu ta vanemad toovad välja, et ta pole midagi väärt ja, et ta ei meeldi neile. Ta vanemate nimed on tädi Edla ja onu Sixten. (See on päris veider, sest Astrid Lindgren kasutab nime Sixten ka "Meisterdetektiiv Blomkvistis". Mind huvitab kas nendel on ka mingi mõtteline seos, võibolla on Onu Sixten sama kui Sixten "Meisterdetektiiv Blomkvistis"?) Ta parim sõber on Benka, poiss kellel on Bo arust väga hea elu. Benkal on võrratud vanemad, kes temast hoolivad ja ta on väga rõõmsameelne.

 Ühel päeval palub tädi Edla, et Bo lippaks pagaripoodi ja tooks ta lemmikut sorti korpe (Väiksed sõõrjas kohupiimast kattega saiakesed.). Bo läheb ja pagaripoodi minnes möödub ta puuviljapoest, kus töötab tädi Lundin. Tädi Lundin on alati lahke Bo vastu ja annab talle õuna. Ta palub, et Bo viiks ühe kirja postkasti. Bo ei suuda kirja viies uudishimu talitseda ja ta vaatab kirja. See on mõeldud "Kauge maa kuningale', ja Bo saab teada, et ta kuningast isa on kusagil Kaugel Maal ja Bo kannab kaasas kuldset õuna mis on märk, et ta on kuningapoeg.  See kõik vastab tõele ja Bo saab pudelis olnud vaimuga, kes pidi teda saatma, Kaugele Maale. Seal kohtab ta oma kuningast isa, kes kutsub teda Mioks. Seal on kõik väga sarnane ta varasemale elule, tal on kaugel maal kõik lihtsalt paremini. Tal on parem sõber kui Benka kelle nimi on Jum-Jum, tal on oma võluhobune, kes on väga ilus, tal on isa, kes on kõige toredam ja viisakam, tal on palju rohkem sõpru näiteks Nonno ja Jiri. Lõpuks, peale pikka aega ja müsteeriumi, saab Bo teada, et Kaugel Maal on ka halba. Julm rüütel Kato, kes elab äramaal, on röövinud lapsed Kaugelt Maalt ja muutnud nad lindudeks, tapnud inimesi jmt. Bo hävitab raamatu lõpus pärast palju kohutavat meele- ja kehatööd rüütel Kato. Bo jääb Kaugele Maale elama ja on õnnelik.

Ma ise ei ole nõus sellise looga, minu jaoks on taolised muinasjutud väga veidrad ja ma ei lepi " Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni." lugudega. Ikka ja jälle mõtlesin ma lugemise ajal, et see ei saa tõene olla, sellel peab olema mingi selgitus. Mõtlesin välja mitu teooriat: 

1. Bo näeb seda unes

Bo kas jäeb kuskil magama või lihtsalt tukub kuskil pingil ja näeb seda unes. Mitu korda ütleb autor, et midagi toimub nagu unes või une pealt. See on väga tõenäoline ja usun, et on võimalik.

     2. Bo suri ära
Ta vanemad maksid tädi Lundinile, et ta Bo õunaga mürgitaks või ta suri mõnel teisel viisil. See saaks samuti olla uuena kujutatud. 

Minu arust olid tegelased toredad ja väga hea kirjeldusega. Mulle meeldis väga rüütel Kato surmahetk. Siin on lõik sellest mis juhtus kui rüütel Katol lendas Mioga võideldes mõõk maha. 

"Siis kiskus ta oma musta sametkuue rinna pealt lahti. "Vaata, et sa otse südamesse tabad!" hüüdis ta. "Vaata, et sa raiud hoobilt läbi mu kivist südame. See on nii kaua siin rinnus pakitsenud ja haiget teinud!" Vaatasin talle silma. Ja tema silmis nägin ma midagi hämmastavat. Ma nägin, et rüütel Kato ihkab oma kivisüdamest lahti saada. Vahest oli lugu hoopis nõnda, et keegi teine ei vihanud rüütel Katot nii, nagu rüütel Kato ise.

Ma ei oodanud kauem. Tõstsin oma leegitseva mõõga kõrgele ja vajutasin ta tera nii sügavale kui sain rüütel Kato hirmsasse kivisüdamesse.

Samal silmapilgul oli rüütel Kato kadunud. Teda polnud enam. Ainult põrandal kerkis kivihunnik. Kõigest üks hall kivihunnik. Ja veel üks raudne küünis.

Rüütel Kato toa aknalaual istus väike hall linnuke ning toksis nokaga aknaruutu. See tahtis kahtlemata välja pääseda. Ma polnud seda lindu varem toas märganud ega teadnud, kus ta võis peidus olla. Läksin akna juurde ning avasin selle, et lind saaks välja lennata. Linnuke otse viskus õhku nagu lingust lastud, tõi kuuldavale trilleri ja oli väga rõõmus. Ilmselt oli ta kaua vangis olnud.

Seisin aknal ja jälgisin halli linnukese lendu. Ma nägin, et öö oli otsa saanud ning saabus hommik."

See osa oli nii ilus ja suure jõuga. Väga hästi kirjutatud. Vahest on võrratu kuidas mõne kirjaniku peast saab tulla selline luule. Hetk kui Mio (Bo) saab aru, et rüütel Katos on ka viha enda vastu on võrratu ja ma arvan, et see on asi mille üle põhjalikult mõelda.

Raamat oli väga eriilmeline ja erinevatel inimestel on erinevad arvamused, näiteks arvab mu sõber ja kindlasti paljud muud inimesed, et Bo rännak Kaugele Maale on lihtsalt muinasjutuline fenomen, aga minu arust on sellel sügavam mõte. Kõigel on väga raske protsess ja kui väga pead murrad saad aru, et kõik on loodud töötama täpselt nii nagu on teiste asjade/olendite jaoks hea ja eluvajalik. Mina mõtlen tihti, et kuidas see võimalik on? Kuidas on inimesed nii palju arenenud, et on võimelised kirjutama selliseid võrratuid raamatuid?

Igatahes, mind häiris siin raamatus see kui palju kordusi oli. Kogu aeg oli nii ebamugav lugeda, kui on kirjas, et inimene sööb leiba ja siis on leival mingi suvaline kirjeldus nagu "Ja siis ta sõi leiba, mis kustutab nälga.". Ei ole tarvis veel eraldi välja tuua, et see on ikka sama leib, mida nad just kaks paragrahvi tagasi sõid, kui see ongi sama leib.

Lõppkokkuvõttes oli lugu väga huvitav ja sügavamõtteline, ma võiks sellest päevadeviisi mõelda, kõik tõsielu mõtted välja tuua, aga paraku ei ole selleks mõtet, sest tegelikult on see muinasjutt ja ma ei usu, et autor sinna meelega rohkem kui ühe mõtte sisse pani. Väga tore raamat ja ma soovitaksin seda lastele ja lugemishuvilistele. :D

Veel Astrid Lindgreni raamatuid, kui keegi tunneb huvi:

1951	Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu
1952	Bullerbys on alati lõbus
1952	Kati Itaalias
1953	Kalle Blomkvist ja Rasmus
1954	Mio, mu Mio
1954	Kati Pariisis
1955	Väikevend ja Karlsson katuselt
1956	Hulkur Rasmus
1957	Rasmus, Pontus ja Lontu
1958	Lärmisepa tänava lapsed
1959	Päevanurme
1960	Madlike
1961	Lärmisepa tänava Lota
1962	Karlsson katuselt lendab jälle
1963	Vahtramäe Emil
1964	Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses
1966	Vahtramäe Emili uued vembud
1968	Karlsson katuselt hiilib jälle
1970	Vahtramäe Emil on veel elus
1970	Minu väljamõeldised
1973	Vennad Lõvisüdamed
1973	Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna
1976	Madlike ja Jaanikingu põnn
1979	Pipi Pikksuka jõulupuu
1981	Röövlitütar Ronja
1984	Kui väike Ida tahtis teha vempu
1984	Emili vemp nr. 325
1986	Ei mingit koonerdamist, ütles Vahtramäe Emil
1987	Assar Seebimull
1991	Kui Liisbet pistis herne ninna

Faktid Lugupeetud Astrid Lindgreni kohta:

• Ta sünninimi oli Astrid Anna Emilia Ericsson
• Tema raamatuid on tõlgitud umbes 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.
• Temale on pühendatud Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis on kuni 5 miljoni Rootsi kroonini (531,463.55 eurodes.).
• Ta jäi 18 aastaselt rasedaks oma esimese lapsega. 4. detsembril 1926. aastal sündis tal poeg Lars. :O
• Aastal 1934 sündis perre tütar Karin. Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astrid Lindgreni tütar mõtles ka Segasumma suvila välja.
• Astrid Lindgren suri Stockholmis 8. märtsil 2002. Matuserongkäiku olid tänavatele vaatama tulnud tuhanded inimesed.
•  Ta võitis konkursil, millel ta oli aasta varem ka osalenud raamatuga "Pipi Pikksukk", mille avaldamisest oli kirjastus Bonniers varem loobunud.
• Lindgreni 90. sünnipäeval kuulutati ta aasta rootslaseks.

Kasutatud allikad: Vikipeedia

Meisterdetektiiv Blomkvist

Pealkiri; Meisterdetektiiv Blomkvist
Autor: Astrid Lindgren
Illustraator: Edgar Valter

Raamat räägib poisist kelle nimi on Kalle Blomkvist. Tema tahab Detektiiviks nagu Sherlock Holmes saada. Ühel igaval sügispäeval tuleb tema naabri ja sõbra Eva-Lotta juurde tema onu, täpsemalt ema onupoeg, Einar. Kalle arvab, et Einar on kahtlane, ja hakkab uurima kes ta on. Kalle on kaval ja lahedab mõistatuse. Tuleb välja, et Einar on ühe suure käki kokku keeranud ja varastanud 100 000 krooni väärt kristalle, plaatinat jms. Einar ja ta käsilased püütakse kinni.
Mulle meeldib tegelane Eva-Lotta kõige rohkem. Ta on mõnes olukorras õrn ja teises täitsa tugeva iseloomu ja targa peaga. Tal on kass kelle nimi on Miisu.  Talle meeldib laulda ja ta isa on pagar. Tal on heledad juuksed ja ta on 13 aastat vana. Ta meeldib Kallele ja Andersile, kes tahavad mõlemad teda kosida. Ma arvan, et olen temaga natuke sarnane küll, sest ma olen vahest samamoodi väga tugeva iseloomuga ja vägev.
Minu arust oli selle raamtu lugemine väga lihtne, kuigi ma pigem loeksin midagi muud. Õppisin, et vahest on kõige tavalisemad inimesed need, kes oskavad mõistatust lahendada või midagi ette võtta. Vaatamata sellele, et ei tahtnud seda lugeda, meeldis mulle see lugu. Raamat läks lõpu poole õnneks paremaks ja ma sain selle kiiresti loetud. Arvan, et selle raamatu mõte on see, et alati on midagi lõbusat teha, pole vahet kui suur see on(Nt. Kalle, Anders ja Eva-Lotta tegid tsirkust ja korraldasid lõbusaid võitlusi teiste lastega.).
Kokkuvõttes, oli raamat tore, aga nagu enne kirjutatud, pigem loeksin mina ise midagi muud.

Autor Astrid Lindgren elas aastatel 1907-2002. Ta sündis Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna
lähedal Näsis. Ta elas ja töötas seal, enne kui ta 19-aastaselt Stockholmi kolis. Ta on kirjutanud palju raamatuid, nt. 

Aasta	Pealkiri
1944	Britt-Mari puistab südant
1945	Kerstin ja mina
1945	Pipi Pikksukk
1946	Pipi Pikksukk läheb laevale
1946	Meisterdetektiiv Blomkvist
1947	Meie, Bullerby lapsed
1948	Pipi Pikksukk Lõunamerel
1949	Veel Bullerby lastest
1949	Pöialpoiss Nils Karlsson
1950	Hakkaja Kaisa
1950	Kati Ameerikas

                                                       Autor Astrid Lindgren 1924