laupäev, 10. jaanuar 2015

Mio, mu Mio

Autor: Astrid Lindgren
Illustraator: Ilon Wikland
Rootsi keelest tõlkinud: Vladimir Beekman

Ohoo! Jälle üks lõbus Astrid Lindgreni raamat. Seekord ikka väga teistsugune, hoopis teine teema. Võrreldes raamatuga "Meisterdetektiiv Blomkvist", on "Mio, mu Mio" päris lapsik, aga kui anda raamatuid armastavale inimesele selline raamat mis on väga ebareaalne, siis hakkab pea tal tööle.
Igasugused mõtted tekkisid mul seda lugedes. Alguses arvasin ma, et ahhaa, täitsa normaalne ja harilik raamat, üks poiss elab oma rasket, kuid huvitavat elu ja ta on päris tore. AGA SIIS! Oi kui huvitav see oli, lugu muutus nagu autor oleks täiesti ümber mõelnud millest ta kirjutab, see muutus veidi igavast kirjeldusest mingiks printsessi lossi unistuseks. Minu arvamusel oli see autori poolt väga järsk tegu, aga kuna see raamat on rohkem lastele suunatud, siis ma eeldasin, et väiksemad (Ja ka teised inimesed.) ei märka seda või neid ei huvita see.

"Mio, mu Mio" räägib 9-aastasest poisist, kes on orb. Ta nimi on Bo Vilhelm Olsson ja tal on vanemad, kes teda lapsendasid. Bo vanemad ei ole poisiga rahul, sest tahtsid tüdrukut lapsendada, aga lapsekodus tüdrukuid ei olnud. Seetõttu ta vanemad toovad välja, et ta pole midagi väärt ja, et ta ei meeldi neile. Ta vanemate nimed on tädi Edla ja onu Sixten. (See on päris veider, sest Astrid Lindgren kasutab nime Sixten ka "Meisterdetektiiv Blomkvistis". Mind huvitab kas nendel on ka mingi mõtteline seos, võibolla on Onu Sixten sama kui Sixten "Meisterdetektiiv Blomkvistis"?) Ta parim sõber on Benka, poiss kellel on Bo arust väga hea elu. Benkal on võrratud vanemad, kes temast hoolivad ja ta on väga rõõmsameelne.

 Ühel päeval palub tädi Edla, et Bo lippaks pagaripoodi ja tooks ta lemmikut sorti korpe (Väiksed sõõrjas kohupiimast kattega saiakesed.). Bo läheb ja pagaripoodi minnes möödub ta puuviljapoest, kus töötab tädi Lundin. Tädi Lundin on alati lahke Bo vastu ja annab talle õuna. Ta palub, et Bo viiks ühe kirja postkasti. Bo ei suuda kirja viies uudishimu talitseda ja ta vaatab kirja. See on mõeldud "Kauge maa kuningale', ja Bo saab teada, et ta kuningast isa on kusagil Kaugel Maal ja Bo kannab kaasas kuldset õuna mis on märk, et ta on kuningapoeg.  See kõik vastab tõele ja Bo saab pudelis olnud vaimuga, kes pidi teda saatma, Kaugele Maale. Seal kohtab ta oma kuningast isa, kes kutsub teda Mioks. Seal on kõik väga sarnane ta varasemale elule, tal on kaugel maal kõik lihtsalt paremini. Tal on parem sõber kui Benka kelle nimi on Jum-Jum, tal on oma võluhobune, kes on väga ilus, tal on isa, kes on kõige toredam ja viisakam, tal on palju rohkem sõpru näiteks Nonno ja Jiri. Lõpuks, peale pikka aega ja müsteeriumi, saab Bo teada, et Kaugel Maal on ka halba. Julm rüütel Kato, kes elab äramaal, on röövinud lapsed Kaugelt Maalt ja muutnud nad lindudeks, tapnud inimesi jmt. Bo hävitab raamatu lõpus pärast palju kohutavat meele- ja kehatööd rüütel Kato. Bo jääb Kaugele Maale elama ja on õnnelik.

Ma ise ei ole nõus sellise looga, minu jaoks on taolised muinasjutud väga veidrad ja ma ei lepi " Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni." lugudega. Ikka ja jälle mõtlesin ma lugemise ajal, et see ei saa tõene olla, sellel peab olema mingi selgitus. Mõtlesin välja mitu teooriat: 
  1. Bo näeb seda unes
Bo kas jäeb kuskil magama või lihtsalt tukub kuskil pingil ja näeb seda unes. Mitu korda ütleb autor, et midagi toimub nagu unes või une pealt. See on väga tõenäoline ja usun, et on võimalik.

     2. Bo suri ära
Ta vanemad maksid tädi Lundinile, et ta Bo õunaga mürgitaks või ta suri mõnel teisel viisil. See saaks samuti olla uuena kujutatud. 

Minu arust olid tegelased toredad ja väga hea kirjeldusega. Mulle meeldis väga rüütel Kato surmahetk. Siin on lõik sellest mis juhtus kui rüütel Katol lendas Mioga võideldes mõõk maha. 

"Siis kiskus ta oma musta sametkuue rinna pealt lahti. "Vaata, et sa otse südamesse tabad!" hüüdis ta. "Vaata, et sa raiud hoobilt läbi mu kivist südame. See on nii kaua siin rinnus pakitsenud ja haiget teinud!" Vaatasin talle silma. Ja tema silmis nägin ma midagi hämmastavat. Ma nägin, et rüütel Kato ihkab oma kivisüdamest lahti saada. Vahest oli lugu hoopis nõnda, et keegi teine ei vihanud rüütel Katot nii, nagu rüütel Kato ise.
Ma ei oodanud kauem. Tõstsin oma leegitseva mõõga kõrgele ja vajutasin ta tera nii sügavale kui sain rüütel Kato hirmsasse kivisüdamesse.
Samal silmapilgul oli rüütel Kato kadunud. Teda polnud enam. Ainult põrandal kerkis kivihunnik. Kõigest üks hall kivihunnik. Ja veel üks raudne küünis.
Rüütel Kato toa aknalaual istus väike hall linnuke ning toksis nokaga aknaruutu. See tahtis kahtlemata välja pääseda. Ma polnud seda lindu varem toas märganud ega teadnud, kus ta võis peidus olla. Läksin akna juurde ning avasin selle, et lind saaks välja lennata. Linnuke otse viskus õhku nagu lingust lastud, tõi kuuldavale trilleri ja oli väga rõõmus. Ilmselt oli ta kaua vangis olnud.
Seisin aknal ja jälgisin halli linnukese lendu. Ma nägin, et öö oli otsa saanud ning saabus hommik."

See osa oli nii ilus ja suure jõuga. Väga hästi kirjutatud. Vahest on võrratu kuidas mõne kirjaniku peast saab tulla selline luule. Hetk kui Mio (Bo) saab aru, et rüütel Katos on ka viha enda vastu on võrratu ja ma arvan, et see on asi mille üle põhjalikult mõelda.

Raamat oli väga eriilmeline ja erinevatel inimestel on erinevad arvamused, näiteks arvab mu sõber ja kindlasti paljud muud inimesed, et Bo rännak Kaugele Maale on lihtsalt muinasjutuline fenomen, aga minu arust on sellel sügavam mõte. Kõigel on väga raske protsess ja kui väga pead murrad saad aru, et kõik on loodud töötama täpselt nii nagu on teiste asjade/olendite jaoks hea ja eluvajalik. Mina mõtlen tihti, et kuidas see võimalik on? Kuidas on inimesed nii palju arenenud, et on võimelised kirjutama selliseid võrratuid raamatuid?

Igatahes, mind häiris siin raamatus see kui palju kordusi oli. Kogu aeg oli nii ebamugav lugeda, kui on kirjas, et inimene sööb leiba ja siis on leival mingi suvaline kirjeldus nagu "Ja siis ta sõi leiba, mis kustutab nälga.". Ei ole tarvis veel eraldi välja tuua, et see on ikka sama leib, mida nad just kaks paragrahvi tagasi sõid, kui see ongi sama leib.

Lõppkokkuvõttes oli lugu väga huvitav ja sügavamõtteline, ma võiks sellest päevadeviisi mõelda, kõik tõsielu mõtted välja tuua, aga paraku ei ole selleks mõtet, sest tegelikult on see muinasjutt ja ma ei usu, et autor sinna meelega rohkem kui ühe mõtte sisse pani. Väga tore raamat ja ma soovitaksin seda lastele ja lugemishuvilistele. :D

Veel Astrid Lindgreni raamatuid, kui keegi tunneb huvi:


1951Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu
1952Bullerbys on alati lõbus
1952Kati Itaalias
1953Kalle Blomkvist ja Rasmus
1954Mio, mu Mio
1954Kati Pariisis
1955Väikevend ja Karlsson katuselt
1956Hulkur Rasmus
1957Rasmus, Pontus ja Lontu
1958Lärmisepa tänava lapsed
1959Päevanurme
1960Madlike
1961Lärmisepa tänava Lota
1962Karlsson katuselt lendab jälle
1963Vahtramäe Emil
1964Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses
1966Vahtramäe Emili uued vembud
1968Karlsson katuselt hiilib jälle
1970Vahtramäe Emil on veel elus
1970Minu väljamõeldised
1973Vennad Lõvisüdamed
1973Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna
1976Madlike ja Jaanikingu põnn
1979Pipi Pikksuka jõulupuu
1981Röövlitütar Ronja
1984Kui väike Ida tahtis teha vempu
1984Emili vemp nr. 325
1986Ei mingit koonerdamist, ütles Vahtramäe Emil  
1987Assar Seebimull
1991Kui Liisbet pistis herne ninna

Faktid Lugupeetud Astrid Lindgreni kohta:
  • Ta sünninimi oli Astrid Anna Emilia Ericsson
  • Tema raamatuid on tõlgitud umbes 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.
  • Temale on pühendatud Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis on kuni 5 miljoni Rootsi kroonini (531,463.55 eurodes.).
  • Ta jäi 18 aastaselt rasedaks oma esimese lapsega. 4. detsembril 1926. aastal sündis tal poeg Lars. :O
  • Aastal 1934 sündis perre tütar Karin. Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astrid Lindgreni tütar mõtles ka Segasumma suvila välja.
  • Astrid Lindgren suri Stockholmis 8. märtsil 2002. Matuserongkäiku olid tänavatele vaatama tulnud tuhanded inimesed.
  •  Ta võitis konkursil, millel ta oli aasta varem ka osalenud raamatuga "Pipi Pikksukk", mille avaldamisest oli kirjastus Bonniers varem loobunud.
  • Lindgreni 90. sünnipäeval kuulutati ta aasta rootslaseks.
Kasutatud allikad: Vikipeedia

pühapäev, 4. jaanuar 2015

Meisterdetektiiv Blomkvist

Pealkiri; Meisterdetektiiv Blomkvist
Autor: Astrid Lindgren
Illustraator: Edgar Valter

Raamat räägib poisist kelle nimi on Kalle Blomkvist. Tema tahab Detektiiviks nagu Sherlock Holmes saada. Ühel igaval sügispäeval tuleb tema naabri ja sõbra Eva-Lotta juurde tema onu, täpsemalt ema onupoeg, Einar. Kalle arvab, et Einar on kahtlane, ja hakkab uurima kes ta on. Kalle on kaval ja lahedab mõistatuse. Tuleb välja, et Einar on ühe suure käki kokku keeranud ja varastanud 100 000 krooni väärt kristalle, plaatinat jms. Einar ja ta käsilased püütakse kinni.
Mulle meeldib tegelane Eva-Lotta kõige rohkem. Ta on mõnes olukorras õrn ja teises täitsa tugeva iseloomu ja targa peaga. Tal on kass kelle nimi on Miisu.  Talle meeldib laulda ja ta isa on pagar. Tal on heledad juuksed ja ta on 13 aastat vana. Ta meeldib Kallele ja Andersile, kes tahavad mõlemad teda kosida. Ma arvan, et olen temaga natuke sarnane küll, sest ma olen vahest samamoodi väga tugeva iseloomuga ja vägev.
Minu arust oli selle raamtu lugemine väga lihtne, kuigi ma pigem loeksin midagi muud. Õppisin, et vahest on kõige tavalisemad inimesed need, kes oskavad mõistatust lahendada või midagi ette võtta. Vaatamata sellele, et ei tahtnud seda lugeda, meeldis mulle see lugu. Raamat läks lõpu poole õnneks paremaks ja ma sain selle kiiresti loetud. Arvan, et selle raamatu mõte on see, et alati on midagi lõbusat teha, pole vahet kui suur see on(Nt. Kalle, Anders ja Eva-Lotta tegid tsirkust ja korraldasid lõbusaid võitlusi teiste lastega.).
Kokkuvõttes, oli raamat tore, aga nagu enne kirjutatud, pigem loeksin mina ise midagi muud.

Autor Astrid Lindgren elas aastatel 1907-2002. Ta sündis Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna
lähedal Näsis. Ta elas ja töötas seal, enne kui ta 19-aastaselt Stockholmi kolis. Ta on kirjutanud palju raamatuid, nt. 
AastaPealkiri
1944Britt-Mari puistab südant
1945Kerstin ja mina
1945Pipi Pikksukk
1946Pipi Pikksukk läheb laevale
1946Meisterdetektiiv Blomkvist
1947Meie, Bullerby lapsed
1948Pipi Pikksukk Lõunamerel
1949Veel Bullerby lastest
1949Pöialpoiss Nils Karlsson
1950Hakkaja Kaisa
1950Kati Ameerikas
                                                       Autor Astrid Lindgren 1924